ARK teooriaeksam ja muu

Mäletan seda päeva nii hästi. Käisin siis autokoolis, ema koguaeg utsitas mind teooriat õppima, mina aga vastasin talle, et aega on veel tervelt maa ja ilm. Suvel ei õppinud ma teooriat üldse, sügisel tegin seda vahelduva eduga. Kuid 4.detsembril tuli tõdeda, et nüüd ongi aeg käes, mil saan ARK'i teooriat tegema minna. See aeg läks ikka väga kiirelt. Kuna aeg oli käes tuli õppima hakata, aga nagu mind laiska teada. Paberkandjal teste tegin ma väga vähe. Juhul kui alustasin tegemist, siis raamatut lõpuni ma ei teinud, kahel korral jõudsin vist isegi poole peale. Tänu klassiõdedele tõmbasin telefoni liiklustestide app'i alla ja telefon tegin teste palju meelsamini, kuid siiski mitte järjepidevalt. Jõudis talvevaheaeg kätte, mõtlesin et nüüd on mul aega ja olen ka tööpäeviti maal, saaks ilusti ARK'i minna. Tegin iga õhtu 1-2 testi, mõni õhtu jäi vahele. 1.jaanuari õhtul hakkasime emmega rääkima, et on mul on võimalus veel kahel päeval ARK'i minna. Tollel õhtul tegin u.10 testi ja mõtlesin, et küll ma veel jõuan neid teha, aga juba järgmisel päeval oli tõehetk käes. 2.jaanuari hommikul kell 9 helistas issi ja ütles, et pane end nüüd valmis ja lähme käime Jõgeva ARK'is ära (nii palju siis minu testide õppimisest). Kuna ma teooriat siiski kartsin, kuna polnud väga palju teinud, olin ma suur närvipundar, issi otsustas mu muidugi veel sõitma ka panna, siis terve tee mõtlesin ma igasuguseid asju ja nagu minule kombeks hakkan negatiivseid asju mõtlema ja kõike halvaks pöörama, põhiline oli see mõte, et raudselt liiklustestide app'i vastused on valed. ARK'i jõudes tuli esmalt pilt teha, mis mul läks muidugi meelest :D:D:D Ja ilmselgelt sain ma ka samaks päevaks aja ja oodata tuli vaid pool tundi. Käisime issiga korra tanklas ja tagasi. Ootasime natuke ja võis eksam alata. Algul tegin proovitesti, kus juba oli üks vale. Teooriaeksamit tehes hakkas mu süda meeletult taguma ja mõtlesin endamisi, et ma pean selle ära tegema. Esimese poole küsimused oli üsna lihtsalt, kuid teine pool oli kirves, mõtlesin jälle, et ei ole võimalik, miks nii rasked, nüüd surmkindel, et ei tee ära. Kindluse mõttes vaatasin testid ühe korra veel üle ja tegin isegi paar parandust ja siis oli tõehetk käes, oodata tuli oma minut, mis oli ilmselt maailma hirmsaim minut, lõpuks laadis ära ja oli 4 viga, küsisin kohe eksamineerijalt, kas on tehtud ja tema vastas JAH. Ahhh, toohetk ja veel ülejäänud päeva olin ma kõige õnnelikum ja käisin nägu naerul ringi ja imestades, et ma tõesti tegin selle ära. Nüüd ei ole muud kui oodata veebruari, et saaks mõtlema hakata sõidueksamile, aga vot see on nüüd asi, mida ma tõsiselt kardan, mai tea isegi miks, aga kardan, kuid loodan siiski parimat :)

Ohjah, võtab kohe ohkama. Jälle olen ma tartus, istun täiesti üksi siin korteris ja hinges on kerge kurbus. On raske harjuda jälle koolis käima ja üksi olema, kui on saanud 2,5 nädalat oma kõige kallimaga koos oldud, koos magama mindud, koos ärgatud ja polnud päeva kui ma teda ei näinud. Kahjuks tuleb silmitsi seista sellega, et siiski kool hakkab ja tuleb lihtsalt ära harjuda. Harjusin sügisel ära, harjun ka nüüd, tuleb mõelda lihtsalt positiivselt. Ja oodata millal see gümnaasiumi aeg läbi saaks, aga aitab küll, postitus läheb muidu liiga pikaks ja kes ikkka viitsiks seda kõike läbi lugeda.

Teie Klaarika! :)