Luke Allnutt // Taevas kuulub meile

Enda meelest oli ta saanud eluloteriilt peavõidu: kaunis kodu, imeline naine Anna ja armastatud poeg Jack, kes muudab iga päeva erakordseks seikluseks. Kuid siis tabab perekonda tragöödia ja Robist saab iseenese kõige kurjem vaenlane, kes kõike kunagi kalliks peetut enda ümber hävitama hakkab. Kui maailma pole ühtäkki enam võimalik mõista, pöördub Rob fotograafia poole, hakates jäädvustama kauneid paiku, mida kunagi külastas – mälestusi hetkedest, mil ta perekond oli õnnelik. Ja just siis, kui tundub, et kõik on kadunud, asub Rob unustamatule teekonnale, mis aitab taas leida rõõmu ja armastust.

„Taevas kuulub meile” on liigutav ja südantlõhestav, kuid kokkuvõttes läbi ja lõhki elujaatav raamat, mis puudutab kõiki, kes on kogenud kaotust või suurt armastust. Luke Allnutt on jahmatava sõnaosavuse ja läbinägelikkusega paberile pannud erakordse debüütromaani ja eheda tunnistähe armastuse jõust, mis näitab, kuidas isegi kildudeks purunenud süda võib taas tuksuma õppida.

Augustikuu oli taas see kuu kui lasin Rahva Raamatul endale üllatuspaki saata. Umbes paar päeva enne raamatu kätte saamist nägin tuttava instagrami storys pilti, et ta loeb Luke Allnutt "Taeva kuulub meile" raamatut. Peast käis mõte, et äkki saadetakse mulle ka see. Oh minu suurt rõõmu kui just seda sama seal nägingi. Lõpetasin kiirelt pooleli oleva raamatu ja asusin "Taevas kuulub meile" lugemisega. Lühidalt öeldes on tegu hästi siira ja kurva lugemisega. See kui kõik tundub hästi minevat ja eluga võib rahul olla. Need on need hetked kui kõik tundub ilus olema ja siis järsku tuleb miski nagu välk selgest taevast. Kõik lood, mis räägivad lastest on kurvad. Eriti raske on lugeda siis kui tead loo lõppu, aga loodad kuni lõpuni, et eksid. Kahjuks oli nii ka sellel korral. Raske diagnoosi saamine, sellega tegelemine ja juba loodad, et kõik on hästi. Ning järsku tuleb haigus tagasi ja raskemalt. See kuidas ise ei taha lõpp-tulemusega leppida ja otsib võimalusi. Samal ajal seisab ema silmitsi tõega ja laseb asjal olla. Need lehed kui Jackil tuli lõpuks elavate kirjast lahkuda olid tõeliselt rasked. Paned ennast reaalsesse olukorda ja lihtsalt lahistad ridu lugedes nutta. Isegi praegu kirjutades tuleb lugu meelde. 

Robi, Jacki ja Anna lugu on tõeliselt ilus, samal ajal kurb ning näitab, et on vaja aega, et kõigega toime tulla. Sellest sai minu augustikuu lemmik. Kui sa seda veel lugenud pole siis soovitan, kui oled siis ootan sinu arvamust. 

 - Raamatule annan 5 punkti 5st.

Teie Klaarika!