Fredrik Backman // Britt-Marie oli siin

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on lihtsalt kultuurne inimene, kelle hing kisendab, kui ta näeb mustust, kriime või valesse sahtlilahtrisse pandud nuge-kahvleid. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja pannud koduperenaise ameti maha. Ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus kõik ärid peale ühe õllehaisuse pitsabaari on uksed kinni pannud. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga jalgpall on ainus rõõm, mis Borgi elanikele veel jäänud on. See ei ole just kõige parem alus heaks läbisaamiseks, aga kui kohalik noortevõistkond vajab nii hädasti treenerit, et on valmis leppima ükskõik kellega, ei tehta pisiasjadest numbrit.

Seekordset Rahva Raamatu saadetud raamatut ei osanud ma kuidagi ära arvata. Esimese hooga mõtlesin, et kas see on üldse mu nimekirjas ja järgmine sekund sain aru, et on tõesti olemas. Mingi hetk oli Facebooki lugemisgrupis Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin" raamatust palju juttu ja selletõttu jõudis see ka minu soovinimekirja. 

Raamatut alustades ajas umbes paarkümmend lehekülge mind närvi peategelase käitumine. Lugesin ja mõtlesin, et mida kuradit, kes sa selline oled. See oli vist poole peal kui hakkasin lõpuks Britt-Marie käitumisega ära harjuma ja see ajas isegi naerma. Raamatu lõppedes hakkas mulle peategelane täitsa meeldima. Alguses häiris ka väga see, et pea iga teises lauses oli kirjas "Britt-Marie". Mingi hetk oli tunne, et halloo, mis toimub. Kui loosse tulid ka teised tegelased siis nime kasutus muutus harvemaks. Kui need, alguses, häirivad tegurid välja jätta, oli tegu väga toreda ja armsa raamatuga. 

Teie Klaarika!