Juunikuu loetud raamatud

Juunikuu oli üle pika aja üks edukas kuu, mil jõudsin läbi lugeda viis raamatut. 

Juunikuu esimeseks raamatuks valisin Juno Dawson "Puhtaks". Minuni jõudis see läbi Rahva Raamatu Raamatuklubi. Julgen arvata, et kui seal seda olnud poleks ei oleks see mulle koju ka jõudnud. 

See on üsna huvitav, et raamatuid valides ei saa aru, kuidas need on seotud möödunud õpingutega. Ma ei saaks paljudest asjadest nii hästi aru kui poleks õppinud sotsiaaltööd. Nii oli ka selle raamatuga. Hakkasin lugema ja esimesena, mis pähe turgatas oli see, et tegu oli ühe eksami küsimusega - sõltuvus. Raamatu peategelane on küll välja mõeldud, aga lugu ise on reaalsus. Elu sõltuvusega, selle tunnistamine ja hakkama saamine. Pealtnäha lihtne, aga tegelikult sõltlasele uskumatult raske. Peale lugemist on arusaam asjast ka parem ja mingi aimdus, kuidas kogu protsess välja näeb. Suur edasiminek ja tagasilangus - üks elu osa, millega tuleb toime tulla. 

Raamat ise oli hea, aga ootasin sellelt natuke enamat. Samas on tegu jälle sellise raamatuga, et peale lõpetamist saad aru, et tasus lugeda. Isegi siis kui ei olnud kõige kaasahaaravam. 

Muidugi ei saa mainimata jätta raamatu välimust. Väga pilkupüüdev ja kaunis. Võiks öelda, et üks ilusamatest mu riiulil. Kaaned läigivad ja alguses ei raatsinud õieti kätte võttagi. Ei tahtnud näpujälgi peale teha. Tegelikult ei jää näpujäljed näha ja võib seda katsuda küll, ilma et kaasi ära rikuks.

Järgmiseks oli Margus Vaher "Tee mehe südamesse" raamat. Sellest valmis ka eraldi postitus, mida saa lugeda SIIN. 

Juunikuu keskel sain läbi kolmanda raamatu.  Valikuks oli maikuu klubiraamatuga R. Lippincott, M. Daughtry, T. Iaconis "Kolm sammu sinuni". 

Olen lugenud mitmeid arvustusi ja kõlama on jäänud, et sarnaneb "Süü on tähtedel" raamatuga. Olen osaliselt nõus, sest "Kolm sammu sinuni" on kuidagi eriti kurb. Stella ja Willi üksteise leidmine oli armas. Kuidas alguses ei sallita üksteist ja ühel hetkel leitakse end mõtlemas teineteise peale. Olenemata sellest, et vahemaa peab olema kolm sammu on nende armastus ilus. Üle pika aja lõppes lugu nii, et ma ühte lehekülge lugedes peaaegu lahistasin nutta. Silme ette tuli asja kujutluspilt, mis oli tõeliselt kurb. 

Mulle pigem meeldivad lihtsamat sorti lugemised, kus ma ei pea pead liigselt vaevama. Stella ja Willi lugu oli just selline. 

Vaatasin ka filmi ära ja võin öelda, et raamat meeldis mulle rohkem. 

Issand, kuidas mulle meeldib raamatute lugemine. Nii olin ma järsku kuu neljanda raamatu juures, milleks oli Cara Hunter "Nad ei leia sind iial".  Jõudsin selle raamatuni ka tänu raamatuklubile ja mul on selle üle väga hea meel. Üle pika aja oli tegu põneva lugemisega. Kui alguses ei hakanud raamat väga jooksma siis umbes viiekümnendal lehel läks lugu huvitavaks. Iga kord kui tundus, et juhtum on lahendatud siis tuli tõdeda eksimust ja välja tuli uut infot, mis muutis loo kurssi. Nii oli kuni raamatu lõpuni. Isegi eelviimasel lehel polnud päris kindel, kes päriselt süüdi on. Ning see kuidas lugu lõppes on uudishimu tekitav, sest tahaks teada, mis edasi saab. Nagu aru saan siis teist osa veel eesti keeles pole?

Juunikuule pani punkti Veronica Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes". Sellest sai ka kuu parim raamat ja nii valmis ka blogipostitus, mida saad lugeda SIIN. 

Millised raamatut Sina juunikuus läbi lugesid?

Teie Klaarika!