Veebruarikuu loetud raamatud

Veebruar jäi jaanuarile alla tervelt kahe raamatuga. Hoo tõmbas maha oma koju kolimine ja "Tove Jannsoni Muumioru maailm" Philip Ardagh raamat kippus ka kuidagi venima. Lugesin seda vist kaks ja pool nädalat. Kuna esimene raamat tõmbas lugemise hoo maha siis otsustasin midagi kindla peale minekut võtta. Nii sai valituks Rahva Raamatus sooduses olev raamat „Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast“ Kirsty Moseley. Räägin sellest raamatust all pool lähemalt, sest see oli loetutest kõige parem. 

Kuu lõpp hakkas lähenema ja mõtlesin, et loen midagi kiiret ja lihtsat. Kätte jäi "Hurmava Horvaatia embuses" Meelike E.-Villup. Raamat tõi esile mälestused Horvaatias käikudest. Tekkis suur igatsus ja soov sinna tagasi reisida. Mõnus paari tunni lugemine. Veebruari lõpetasin "Kallis Michael! Armastusega isa" Iain Maitland raamatuga. Lugesin selle läbi kolme õhtuga. Selle punnitasin lihtsalt läbi. Ootused olid natuke liiga kõrgeks seatud. Pettusin selles, ei olnud päris see, mida sisu kirjelduse järgi lootsin. Aga mul on hea meel, et ma seda pooleli ei jätnud. Viimasel ajal olen enda puhul märganud seda, et kui üldse huvi ei paku siis jätan asja katki. Kuigi ma ei salli seda, et olen endale selle nõmeda kombe harjutanud (2018 jätsin väga mitmed raamatud pooleli), sest mulle meeldib raamatud läbi lugeda. Olgu need siis nii igavad kui tahes. 

Mitu raamatut Sina  möödunud kuul lugesid? Milline neist oli lemmik?

Veebruarikuu loetud raamatutest parim lugemine oli "Poiss, kes hiilis sisse mu magamistoa aknast".

Veebruaris oli Rahva Raamatus armastusekuu ja nii olid mitmed head raamatud suurepäraste hindadega. Silma jäi just see raamat ja tellisin selle endale. Maksis vist 10€. 

Kui alguses oli raamat väga imal. Kõik oli ilus ja lilleline. Igav on lugeda kui pole probleeme, armastus kestab ja puuduvad mured. Jõudsin juba mõelda, et kas tõesti on terve raamat nii ilane. Minu rõõmuks siiski mitte. Üks hetk läks kõik väga põnevaks ja hakkas erinevaid sündmusi toimuma. Vahepeal läks lugu lausa nii kurvaks, et pisarad tulid silma. Aga üks lapse kaotus ei saakski muid emotsioone tekitada. Korraks tundus, et lugu lõppebki nii kurva noodiga. Õnneks siiski mitte. Nagu ikka, lõpp hea kõik hea. Kurvad lõpud jätavad mulle hinge mingi imeliku tunde ja nii eelistan ikka ilusate lõppudega raamatuid. Olgu need vahepeal siis kõige koledamad kui üldse saab.

Teie Klaarika!