2 AASTAT HOBIFOTOGRAAFINA

Uskumatu kuidas aeg lendab. Täpselt kaks aastat tagasi tegin oma esimese pildistamise, mil otsustasin, et nüüd hakkan sellega hobina tegelema. Areng on meeletu olnud ning ajaga on tehnika mitu korda muutunud. Suve lõpul oli eriti valus lööks kui kaamera eluiga sai läbi. Sellel hetkel olin valiku ees, kas parandan vana ära (parandus oleks maksma läinud sama palju kui on kaamera kere väärtus) või ostan uue. Valituks osutus uus, sest mõlgutasin mõtteid täiskaadri peale minekust. Uus tehinka käes ei osanud tollel hetkel sellest suurt rõõmu tunda, sest ma ei olnud selleks mitte kuidagi valmis, aga nüüd tagasi vaadates siis paremat valikut ei saanud teha. Eks see olegi fotograafia ilu ja valu. 
Mul on väga hea meel kohtuda uute ja toredate inimestega. Eriti vahva on see kui minu juurde tullakse ka teist või kolmandat korda. Sessioonidel saadavad vahetud emotsioonid, hiljem kaunis tulemus. Just sellepärast see  hobi mulle meeldibki. Ning jah, ilmselt see ainult hobiks jääbki. Kardan, et kui pildistamine oleks põhitöö siis kaotaks see minu jaoks oma võlu. Kuid praegu õpetajaameti kõrvalt seda teha on see suurepärane viis, et end välja lülitada ja tegeleda südamelähedase tegevusega.

Teie Klaarika!