Kus ma olnud olen?
On 16.november ja kell on 21:50, Lennart on oma voodis uinunud, mina kolan netis ja järsku avastan end enda blogis postitusi sirvimas. Pähe tuleb üsna kiirelt mõte - kas alustada uuesti? Nii hea oli vaadata vanu postitusi ilusate piltidega ja meenutada neid aegu, mis on saanud talletatud. Viimased paar aastat on blogimine käinud mul peal hooti (vaatasin postituste ajalugu) ja pole suutnud seda püsivalt teha, aga hea meel on siiski, et olen seda vahelduva eduga teinud. Ilma pildialbumit avamata (korra-paar aasta jooksul meeldib mulle fotoalbumeid lapata) saan tulla blogisse ja meenutada möödunud aegu. Viimane postitus oli oktoober 2019 ja peal seda on olnud üks pikkkpikkk vaikus - tervelt aasta ja natuke peale.
Neid ridu kirja pannes on mul peas vaid üks mõte, et kuidas jätkata - kas sealt, kus pooleli jäin või minna edasi tänase päevaga ja jooksvalt viia kurssi teid enda elukesega. Üsna mõistlik tundub hakata järge mööda tulema 2019.aasta oktoobrist tänasesse päeva, sest tegelikult on palju, mida teiega jagada tahaksin (plaan tundub hea 😂). Just möödunud aasta oktoobris muutus kõik ja tahaksingi sellega alustada ehk proovida blogimisega rajale saada.
Isssand kui hea on jälle kirjutada (mitte, et ma mingi eriliselt osav sõnasepp oleks), aga kuna mul on unetunnid arvel ja neid naljalt niisama ei jagata siis tuleb kõik ära kasutada. Seega siinkohal ma praegu lõpetan ja kui homme (või hoopis mõnel muul päeval) olen veel samas meeleolus, et tahan uuesti proovida, siis tõenäoliselt just praegu sa loed neid ridu. Aitäh, et Sa pole mind veel päris maha kandnud.
Kõva mutt uuesti blogiga alustama ja juba läks üks päev märkamatult mööda, mil ei jõudnud siia kirjutama, kuigi väike plaan oli. Julgen väita, et elu enne Lennartit polnud ka nii kiire kui praegu. Täiesti uskumatu, ainult asjatame ringi ja oleme tegevuses või hoiab väikemees mind tegevuses. Kui tekibki see vaba hetk, mil laps magab siis on soov kõige muuga tegeleda - lugeda raamatut/ajakirja, töödelda pilte (kui seljataga on mõni pildistamine) või siis lihtsalt telekat vaadata ja olla. Praegu on jälle see aeg kui noorhärra mõnusalt nohiseb mu kõrval voodis magada ja mina saan siia neid ridu kirja panna. Juba tunnen, et see postitus on üks pudru ja kapsad. Kuid peale niiii pikka pausi on kohe keeruline saada kokku üks mitte nii segane postitus. Lohutan end sellega, et kui see siin ükskord ilmavalgust näeb siis on juba lihtsam enda mõtteid koondada. Kirjutama plaanin hakata ikka üks lugu korraga. Nii on endal lihtsam ja asi ei lähe nii kergelt lappama (looodan 🤞🏼).
Aitab sellest mölast ja tõmban selleks korraks otsad kokku ja loodab juba õige pea alustada algusest ehk 2019.aasta oktoobrist. Seniks kirjuta mulle, et kuidas Sinul vahepeal ka läinud on 😊.
Comments
Post a Comment