Tuli kohe tuju kirjutada, täpsemalt siis oma vana kooli külastusest. Kooli jõudes tundsin, et mõnus oli seal jälle olla, nii kodune tunne tekkis, aga kas ma saaksin ka öelda, et sellest puudust tundsin, mai tea. Kooli jõudsin siis kui tunnid käisid, algul rääkisin empsiga juttu ja siis jalutasin lihtsalt kooli peale ringi ja mõtlesin seal veedetud ajast :) Kui vahetund hakkas siis läksime empsiga söökla juurde, algas söögivahetund, kui õpilasi hakkas sööklasse tulema, siis oli ikka "oi tsau Klaarika" , sai natuke vene keele õpetajaga räägitud, tema oli ka üks mu lemmikumaid õpetajaid :) hiljem liikusin siis teisele korrusele, vahetunnid olid nagu ikka, osalesin vana klassiga ka ühes tunnis, inglise kelle tunnis, neid täna oli klassis vaid 6 , aga jutt oli , mai leiagi õiget sõna :D , isegi minu uus klass ei ole selline ja tunnis kui meid on enamjaolt 30 , siis pole ka selllist möla ja , oh mai teagi , aga samas nad on siiski mu vanad head, minu jaoks jäävad nad alati minu teiseks perekonnaks, aga üks asi tegi küll ikka meele kurvaks, poleks osanud oodata, et ma ühe inimese jaoks kui võõras inimene olen, see aastate pikkune sõprus , mis on käinud läbi tule ja vee on järsku lihtsalt mulla alla maetud, see tegi ikka meele väga kurvaks, aga õnneks siiski on neid muhedaid ka, kes mind ei unusta :) Kokkuvõtteks võin öelda, et jäin kooli külastusega rahule :)
Comments
Post a Comment